Miks “notar pooleks” ei tähenda alati võrdseid summasid

Kinnisvaratehingutes kuuleb sageli väljendit: “Notar pooleks.” Paljud mõistavad seda sõna-sõnalt: müüja ja ostja maksavad sama summa. Praktikas ei ole see alati nii.

Tavaliselt jagavad pooled järelturu kinnisvara müügil omavahel kulud, mis on seotud ostu-müügilepingu tõestamise ja notari deposiidi kasutamisega. See ei tähenda aga, et kõik notaritasud ja riigilõivud jagatakse automaatselt pooleks.

On toiminguid, mida notar teeb konkreetse poole huvides. Sellisel juhul kannab kulud üldjuhul see pool, kelle huvides toiming tehakse.

Näiteks kui kinnistult tuleb kustutada müüja hüpoteek, siis hüpoteegi kustutamisega seotud notaritasu ja riigilõiv on müüja kulu. Kui ostja ostab korteri ilma pangalaenuta, ei pruugi tal selliseid lisakulusid olla. Nii võibki müüja lõppkokkuvõttes maksta rohkem, kuigi pooled leppisid kokku, et “notar pooleks”.

Kui objektil on mõni koormatis, näiteks eluaegne kasutusõigus, ja see tuleb enne müüki kustutada, on see samuti tavaliselt müüja kulu. Müüja peab andma objekti üle sellises seisus ja selliste õigustega, nagu ostjaga kokku lepiti.

Teisalt, kui ostja võtab pangalaenu ja kinnistule seatakse uus hüpoteek panga kasuks, kuuluvad hüpoteegi seadmise ja krediidilepinguga seotud kulud ostja poolele. See võib olla märkimisväärne summa, mistõttu võivad sellises tehingus ostja kulud olla müüja omadest suuremad.

Eraldi tasub rääkida uusarenduse ostmisest. Arendajalt ostes on praktika sageli teistsugune: üldjuhul kannab notaritasud ja riigilõivud täielikult ostja. Seetõttu ei tasu järelturu loogikat automaatselt uusarenduse tehingutele üle kanda.

Samas võivad pooled alati kokku leppida teisiti. Kulude jaotust saab eraldi kokku leppida, kui mõlemad pooled sellega nõustuvad. Siin kirjeldan praktikat, mida kasutatakse kõige sagedamini järelturu kinnisvara müügil.

Oluline on meeles pidada ka riigilõive. Uue omaniku kinnistusraamatusse kandmise eest maksab tavaliselt ostja. Vanade koormatiste või hüpoteekide kustutamise eest maksab see pool, kelle huvides vastav toiming tehakse.

Riigilõivudesse ei tasu suhtuda formaalselt. Kui mõni riigilõiv jääb tasumata, ei tee kinnistusosakond vastavat kannet. Isegi siis, kui summa on väike. Notari juures võib leping olla juba allkirjastatud ja raha deposiidist edasi kantud, kuid kinnistusraamatu toiming jääb puuduse kõrvaldamiseni seisma.

Minu praktikas on olnud olukord, kus müüja unustas oma riigilõivu tasuda. Seejärel saatis kinnistusosakond pooltele teate, et kui puudust tähtajaks ei kõrvaldata, ei viida registritoiminguid lõpule. See tähendab viivitust, lisapinget ja ebavajalikku riski kõigile osapooltele.

Seetõttu ei tasu pärast notarit lihtsalt kergendatult hingata. Tuleb veenduda, et kõik vajalikud maksed on tegelikult tehtud. Riigilõivud tasutakse tavaliselt pangaülekandega Rahandusministeeriumile ja mõistlik on teha seda kohe tehingu päeval.

Väljend “notar pooleks” ei ole universaalne valem. Täpsem on vaadata, millised toimingud tehakse ühise tehingu jaoks ja millised eraldi müüja või ostja huvides. Just sellest sõltub, kes ja kui palju tegelikult maksab.

Kui valmistate ette kinnisvaratehingut ja soovite juba enne notarit aru saada tegelikest kuludest, pöörduge Ingrad Kinnisvara poole. Aitame selgust luua dokumentides, notaritoimingutes ja riigilõivudes ning viia tehingu läbi nii, et olulised detailid ei tuleks välja liiga hilja.

Autor: Aleksei Piirisild
Juhatuse esimees / Kinnisvaramaakler
Ingrad Kinnisvara